Väike motilangus.

Mul on viimased 3 päeva olnud sellised korralikud lebotamispäevad ikka. Absoluutselt pole midagi kasulikku teinud, vaid kodus lamanud, telekat vaadanud ja liitrite viisi teed sisse kaaninud. Põhjus on osaliselt minu paistes mandlites, kuid miskipärast olen ka üleüldse jälle laisaks muutunud, mis on halb. Kodus ma eriti õppinud ka pole, ainult nii palju, et lugesin “Kuristik rukkis” läbi, aga asi seegi vist. Raamat oli kusjuures hea, erinevalt teistest kohustuslikest raamatutest.
Täna vähemalt suutsin end nii palju kodust välja vedada, et läksin üheks tunniks kooli. Ajalootund oli tegelikult päris huvitav, aga järgmiseks tunniks (2h 15 min) ei olnud absoluutselt tuju jääda, pea oli nii paks otsas ja kurk ikka korralikult valus. Teel koju aga tuli vahele päris huvitav situatsioon – nimelt koguti Maxima ees allkirju Mustpeade maja toetuseks. Mina, va kitsa silmaringiga ja harimatu inimene, ei teadnud sellest teemast midagi. Ja ei tea siiamaani, pole olnud viitsimist end peale seda juhtumit kurssi viia sellega. Igaljuhul tuli noor neiuke minuga rääkima, loomulikult tervitas ta mind sõnaga “strastvuitje”. Mina siis vastu, et “tere”. Tüdrukul tuli nii ehmunud nägu pähe selle peale, eesti keelt ta kahjuks suurt ei osanud ja kui ma küsisin selgituseks et miks ma peaksin oma allkirja panema, et mis oht seda Mustpeade maja siis varitseb, siis kehitas ta vaid õlgu. Aga kuna ma juba nii hea ja kaastundlik inimene olen, siis panin oma allkirja sinna kirja ja olgu peale, ehk on sellest neile natuke veel kasu.
Homme lähen tööle, nagu ka ülehomme. Ülemus soovis, et ma pühapäeval ka läheks, aga selles ma väga kindel ei ole, kas ma seda jaksan. Aga eks näis, eks näis. Homme peaks töölepingu ka tehtud saama, loodan, et pean seal kauem vastu kui oma eelmistes töökohtades. Aga hetkel ma lähen loen endale sente kuskil ja loodan, et tuleb ehk väikse šokolaadi raha välja. Ikka päris jõhker isu on, üllatavalt.
 
Tsau 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga