Best day of my life

Pidin täna minema Tallinna, Tordikooli koolitusele mida ma megalt ootasin, aga mul teisipäevast saati juba köha, mis on järjest hullemaks läinud, at this point ma ei saa isegi öösel normaalselt magada enam ilma, et kopse välja köhiks. Dr. Google arvas, et tegu võib bronhiidiga olla ja eks ma kobin mingi hetk ikka arstile ka, kui asi ikka üldse üle ei lähe. Naljakas, et tavaliselt on mehed need, keda peab utsitama arsti külastama, aga ma olen küll selline, kes reaalselt viimases hädas sinna läheb. Ja kui ma mõtlen, mis mind takistab, siis tänapäeva noorte reaalsus – telefon ei ole enam helistamiseks mõeldud. Helistamine on üks jubedamaid asju, mis olemas on. Tänapäeva nutiajastul võiks küll perearsti vastuvõtule registreerimine juba internetis olla (Tallinnas elades sealsel perearstil oli küll võimalus e-maili teel seda teha, aga korralikku süsteemi polnud). No okei, see selleks..

Täna hommikul ärkasin siis viiest, et bussi peale minna, peksin end hambad ristis üles, tegin näo pähe, jooksin bussile ja hakkasin alles siis mõtlema, et fakk, kuhu ma lähen enda arust. Teiste inimestega koos koolitusele, kus puutume kokku toiduga, mitte just kõige arukam idee. Helistasin peale Põlvat Intsule (kell 6 hommikul, ta ikka real keeper, et sellisel kellaajal kõnele vastab ja viitsib veel arutleda,  ma ise 100% ei vastaks vist kõnele :D), ta arvas ka, et ei ole tegelikult hea idee minna. Ainus mõte, mis mind tagasi hoidis oli see, et koolitus ikka suht kallis ja raha läheb raisku, aga otsustasin lõpuks, et tervis on ikkagi tähtsam ja hiljem koolitaja kirjutas mulle, oli megamõistev ja lubas mind järgmisele koolitusele võtta, jei! Nii et kuigi olin ostnud Tallinna pileti, läksin Tartus maha ja hakkasin bussi tagasi ootama. Ainus jama oli selles, et esimene Võru buss väljus alles 2h pärast ja ma pidin oma lemmikus kohas, bussijaama kohvikus, aega parajaks tegema.
Seal mingi parm tahtis kangesti minuga jutustada, ma ei saa tegelt ka aru, mis teema sellega on, et see kohvik neid eluheidikuid ja mustlasi täis on.. miks neid välja ei visata, nagu, see kohvik kaotab julmalt kliente ju nende pärast.

Kui ma mingi hetk jälle köhahoo käes vaevlesin, arvas see parm, et tundub, et ma suren kohe ära. Natukese aja pärast jõudis pakkus mulle siiski välja, et äkki ma tahaks temaga hotelli minna.. okeiiiiii..

Kodus tegin väikse 4-tunnise uinaku ja kuna ärgates hüppas ette Heleni kõrvitsapüreesupp, mis tekitas minus megasuurt isu, vedasin end kuidagi poodi ja ostsin Aura kõrvitsapüreesuppi ja lootsin, et kui ma sinna veidi vürtse juurde panen, siis petan enda aju ära, et on päris asi, aga oo eii. Miks peaks nii rõvedat asja tootma üldse? See supp on ju söödamatu ja isegi kui ma asju juurde panin, ei läinud see paremaks. See oli nii halb, mingi tehisliku kõrvalmaitsega, selline tunne, et tootmisel midagi mööda pandud, või ongi see tõesti nii halb? 

Nüüd veel hoopis teisel teemal, lubasin blogis puudutada ka teemat, kuidas ma autoga Tallinnas käisin eelmisel teisipäeval. Suure suuga lubasin kullerit mängida ja inimestele tooted kohale viia. VIGA! Ma miskipärast olin nii kindel, et kui juba Riias sõidetud sain, siis Tallinn on lebo, aga Tallinnas sõitmine oli nii raske. Mu arust kõige hullem on see, et paljudes kohtades on teekattemärgised suht kulunud või segased, et lihtsalt ei saa aru, kust rida läheb. See oli ikka paras katsumus, nüüd ei taha mõeldagi,  et sellist asja uuesti ette võtta. Mitu päeva oli keha veel jumala stressis 😀

Aga okei, sai nüüd igasugust loba endast välja kirjutatud, aitab küll tänaseks. Rääkige kaasa bronhiidi, helistamise, Tartu bussijaama kohviku, Aura kõrvitsapüreesupi ja Tallinna liikluse teemadel. Tsauki!

2 comments
  1. Appi ma proovisin ka millalgi seda aura püreesuppi ja peale 2 ampsu viskasin kõik minema. Nii nasty!! 🤮

  2. Tsau! Ma polegi vist siin uues blogis kommenteerinud veel. Igatahes – õnnitlused juhiloa saamise puhul!
    Bronhiiti pole põdenud ja helistamist vihkan ikka täiega. No kohe üldse ei meeldi! Kui vähegi võimalik, lasen mehel helistada minu eest. Õele ainult meeldib helistada.
    Tartu bussijaama kohvikus pole kunagi käinud, aga aastaid tagasi oli Tallinna bussijaama kohvik enam-vähem sarnane koht.
    Poest valmis kõrvitsasuppi pole kunagi ostnud ja peale sinu juttu ega ei kipu ostma ka.
    Tallinna liiklus.. Ütleme nii, et kui linna tunda ja ise rahulikuks jääda, pole hullu midagi. Ja mida rohkem seal käia, seda lihtsamaks asi läheb. Ma ise entusiasmi tegelikult seal sõitmise vastu üles ei näita, aga kui tuleb ikka minna, siis tuleb minna noh. Sõbranna mul käib sedasi, et jätab auto kuskile ja edasi läheb jala/bussiga. Ma nii ikka ei viitsi – kui olen juba linna tulnud, siis sõidan ikka treppi 😂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga