Pühad kondiitri silme läbi

Processed with VSCO with c1 preset

Teate, sel aastal ületasin ma oma võimeid emadepäeval ikka mitmekümnekordselt. Koos abilisega sai torte tehtud üle 50 (täpset arvu ma ei ole võimeline kahjuks kokku arvutama, sest peale emadepäeva excelile läks neid veel vabamüüki ja lisaks ka veel mõned muud tellimused) ja sellist rallit ei ole mul veel varem olnud. Mõtlesin, et selgitan natuke, mida üldse pühad torditegijate jaoks tähendavad. Ma ei mõtle siis neid tublisid, kes kuskil ettevõttes vaid käsku täidavad (ohh, kuidas ma vahel seda igatsen :D), vaid just neid, kes on iseenda ettevõttes juhatajad, kokad, kondiitrid, koristajad, turundajad, müügispetsialistid, kliendihaldurid, keevitajad.. ja nii edasi.

Kes on endale sellise ameti valinud, teab seda suurepäraselt, et meie jaoks pühasid ei eksisteeri, vaid selleks, et endal eluvaim sees hoida, tuleb juba parimal juhul kuid ette hakata mõtlema, mida järgmisel tähtpäeval pakkuda, kuidas teistest erineda, kuidas ennast turundada. Naistepäevaga läks mul sel aastal selles suhtes hästi, et ideid oli palju, sain nädalaid enne pakkumise üles ja kõik sujus lihtsalt. Emadepäevaga oli keerulisem, kuna sellel koroonaperioodil tegin väga intensiivselt pea igapäevaselt hommikust õhtuni tööd, siis ei jõudnud kuidagi pakkumist välja mõelda ja samas tiksus see koguaeg kuklas, inimesed muudkui kirjutasid ja tahtsid tellimust esitada, kuid mina ei võtnud ühtegi neist vastu. Lõpuks otsustasin “lihtsama” vastupanu teed minna ja panin valikusse 3 erinevat torti ja olin väga üllatunud, kui populaarseks need osutusid.

Nii, kui pakkumine üles sai (umbes poolteist nädalat enne emadepäeva) tegin endale ka Exceli faili, kuhu said erinevatele lehekülgedele kirja kõik tellimused kohaletoimetamise sihtkohtade kaupa koos inimeste aadresside, telefoninumbrite ja kellaaegadega. Postituses ma lubasin võtta vastu tellimusi 8nda maini, kuid reaalsus oli see, et pidin need juba 5ndal lukku panema, sest neid oli lihtsalt nii palju ja mul oli täiesti paaniline hirm selle ees, et unustan midagi/kedagi ära ja hindan enda võimeid üle ja jooksen hoopis ummikusse omadega. See kellegi ära unustamine on üldse mu suurim hirm ever, sest seda on paar korda juhtunud (õnneks on olukorrad ilusti lahendatud saanud) ja see jätab pikaks ajaks veel päris halva tunde sisse.

Kogu selle aja alates pakkumise üles saamisest kuni 10ndani välja veetsin iga õhtu mitu tundi tellimuste kirja panemise, planeerimise ja inimestega suhtlemisega. Seda siis pärast seda, kui olin juba terve päeva tööl olnud. Tean, et tihtipeale tundub, et ma vastan mega aeglaselt, aga ma päriselt annan endast parima. Vahel ma lihtsalt üritan natukene eraldada töö ja puhkeaega ja lülitan töö postkastid välja – vabandust, siiski ka inimene 😀

Emadepäeva tellimuste täitmisega alustasin neljapäeval, kui küpsetasin valmis mõned makroonid. Reedel keskendusin peamiselt reedestele ja laupäevastele tellimustele ja laupäev oli juba varahommikust saati tordikeste päralt. Nende arv ei oleks üldse muljetavaldav, kui meil oleks suurtootmise tingimused, aga me oleme sellest ikka väga kaugel. Näiteks.. korraga sain ma ahjus küpsetada 3 sefiiritordi biskviite (10 minutit ahjus), 3 pavlova põhjasid (tund ahjus), 2 juustukooki (tund ahjus). Mikser oli võimeline mikserdama korraga 3 tordi jagu kohupiimakreemi (5min) ja 2 tordi jagu sefiiri (15-20min). Laupäeval algas minu päev kell 8 hommikul ja lõppes 1 paiku.

Ja siis, kui kõik lõpuks tehtud oli, sain aru, kui väga see töö kõike seda väärt on! Ilmselgelt mulle meeldib “ääre peal elada”, nii et kohe kohe kogu see kaardimajake kokku kukub, sest vastasel korral oleksin juba ammu-ammu palgatööl tagasi.

Saan aru, et vahel võib see elu jube glamuurne tunduda, aga uskuge mind, selle edukuse maski taga peitub väga tihti ropp töö, eraelu ja sotsiaalse elu täielik puudumine ja isegi ärevushäired ja vaimsed mured. Jah, ma ei saa seda kellelegi ette heita, sest ma olen ise sellise tee valinud, aga palun mõelge sellele – igalühel on päevas täpselt sama palju tunde ja sama võrdsed võimalused. Elu ei pea elama vastumeelselt vireledes, alati on olemas valik teha kannapööre ja alustada midagi uut! Ja ärge, palun, mitte iialgi vaadake väikeettevõtjaid sellise pilguga, et pff, mis neil viga, nokitsevad vaikselt oma asja teha, kliente muudkui tuleb, head kommentaarid, tagasiside ja sotsiaalmeedia jälgijad tulevad ka iseenesest.. sest päriselt, ei tule! Väikeettevõtlus on 24/7 töö, iga ettevõtja kes asja südamega teeb, annab endast 100%, et klientidele meele järele olla, olenemata sellest, mille arvelt see tuleb ja sellest, et tihtipeale pole isegi 100% piisav. Vahel tundub, et ka 200% mitte ;).

Okei, postitus läks veits nüüd teemast välja, aga lõpetuseks tahaksin veel meelde tuletada enda viimase aja motot keskenduda lihtsalt sellele, et iga päev olla parim versioon endast. Mõelda rohkem, mida võivad teha tühipaljad sõnad ja kas on vaja iga kord öelda kõike välja, mis mõtteisse tuleb. Ja veel üks mõte siia lõppu, inimesed ei ole alati kõik ilusad ja head. Ma ei tea küll, miks see nii tihti ununema kipub, tuleb ilmselt välisuksele kirjutada, et enne igapäevast kodust lahkumist see ikka meeles püsiks.

Aga olgu, sellise veidi kahtlase noodiga ma tänaseks lõpetan ja luban ja garanteerin teile, et järgmine postitus tuleb juba palju helgemates toonides, sest selleks on mul juba väga-väga ilus teema välja mõeldud. 🙂

Processed with VSCO with f2 preset

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga