MA OLEN ABIELUS!

See päev, mida ma terve elu olen oodanud, jõudis lõpuks ometi kätte! Jah, mitte küll 100% plaanipäraselt, kuid meie pulmapäev oli imeline ja ideaalne täpselt sellisena. Ma ei vahetaks mitte ühtegi detaili, sest kõik oli P E R F E C T!

Selleks, et seda postitust kirjutada, lähen siiski ajas korraks tagasi. Aprillikuuks oli meie jaoks täiesti selge, et sellisel kujul, nagu meie pulm oli planeeritud, pidu ~80 inimesega, ei saa see kindlasti olema, seega otsustasime kõik edasi sügisesse lükata. Kõigile teenusepakkujatele sobis üks kuupäev ja mingit peavalu sellega ei kaasnenud. Küll aga me ei kiirustanud veel registreerimise kuupäeva muutma, kuigi esialgu oli kindel otsus ka see sügisesse lükata. Ju see siis kuidagi ununes (või oli meil mõlemal ikkagi sügaval sisimas soov meie päev ikkagi meie päevaks jätta).

Umbes 3 nädalat tagasi rääkisin ma kellegagi sellest ja jõudsin järsku otsusele, et me ei saa lasta praegusel olukorral enda päeva ära võtta ja nii kui Intsuga sellest rääkisin, oli ta minuga kohe nõus. Ja siis läks kiireks, sest meil ei olnud veel Intsule riideid, minu kleit oli parajaks tegemata, sõrmused valmistamata ja nii edasi, nii et viimased nädalad möödusid meil üsna kiirelt ja ärevalt. Vaja oli uuesti broneerida juuksur, meik, leida fotograaf, tellida tort ja toidud.. Plaan oli selline, et kuna ma olin meile Mäe-Kolgas romantikapaketi broneerinud juba varem, siis 22.05.2020 on meil ainult tseremoonia, kus osalevad ka pered ja pärast seda läheme kahekesi pildistama ja siis romanssi tegema. Ja 23.05 teeme siis perekondliku pulmapeo ja istumise meie juures.

Ööl vastu reedet magasin vähemalt mina päris hästi imekombel. Ärkasin seitsmest, käisin pesus, tegin kohvi ja hommikusöögi ja võtsin sõbrannade saadetise vastu. Päris ootamatu oli ikka, et keegi kell 8 hommikul ukse taha ilmub, aga no nii armsad nad mul on :). Kella 9ks läksin juuksurisse ja ei tundnud veel väga suurt ärevust tol hetkel. Pool 11 oli juba meik, siis hakkas vaikselt reaalsus kohale jõudma, aga ma olin endiselt veendunud, et ma kohe kindlasti nutma ei hakka. Miks peaks, ilus sündmus ja pole väga suur nutja. Siis kui meik valmis oli, aidati mulle kleit selga, samal ajal tegin sõbrannadega videochatti  ja siis hakkas juba süda natuke sees värisema ka. Peeglisse vaadates tundsin end kui miljon dollarit ja kui praegu tagantjärele pilte vaatan, siis õigustatult.

Enne tseremooniat tegime kiirelt veel järve ääres mõned pildid esmakohtumisest. Indrek seisis laudteel minu poole seljaga, mina kõndisin tema taha, panin käe õlale ja siis kui ta ümber pööras ja mind esimest korda nägi.. see pilk!! Seda ei saa feikida lihtsalt. Tundsin end maailma kõige õnnelikuma naisena!

Siis oligi juba aeg maavalitsusse minna. Läksime ruttu peosaali taharuumi, kus meile siis tehti selgeks, mis hetkel me kuidas end parasjagu pöörama peame, kuidas käsi hoida, kuhu vaadata, kuidas sõrmuseid sõrme panna, et oleks nii lähedastel ilus vaadata kui fotograafil hea pilte teha. Valisime kiirelt ka muusika ära, meile anti 2 valikut sisseminekuks, kas klassikaline pulmamarss või What a Wonderful World. Valisime pulmamarsi, sest (tsiteerin) “See ajab mu ema raudselt nutma!”. Tol hetkel oli mul ikka veel ilmselgelt nalja kui palju, kui ma nii ütlesin. Paaripanija juhendas veel, et kui muusika mängima hakkab, siis me ootaks 10-20 sekundit enne sisenemist, aga me lasime end ikka veidi kauem oodata, sest ajataju kadus nii, kui pulmamarss kostuma hakkas.

Ja siis, kui uksed avanesid. KÕIK nutsid, no joking. Ja siis oli minuga ka lugu läbi, kõik oli lihtsalt nii ilus ja imeline ja tekitas nii palju emotsioone. Üritasin vahepeal vaadata fotograafi poole, et temalt võib-olla julgustust saada, mis veidi rahulikumaks tõmbaks, aga isegi temal olid pisarad silmas! Lõpuks ma ei kuulnudki, mida paaripanija eriti rääkis, sest ma võitlesin terve aja pisaratega (aga ma ei nutnud!). Lõpuks saime sõrmused ka sõrme (kuigi ma sain Indrekult peaaegu vastu näppe, sest ma ei pannud kätt õigesti nii, nagu meile eelnevalt õpetati), musi tehtud ja allkirjad pandud. No oli ikka hea tunne küll.

Pärast tseremooniat tiirutasime meie armsa autojuhi Eva, fotograaf Isebelli ja assistent-meigitegija Annikaga tükk aega Võru ümbruses ringi, et saada imelisi pilte, ja kuigi see oli lõpuks päris väsitav, siis juba need 5 pilti, mis ma järgmiseks päevaks kätte sain, olid lihtsalt imeliseeeed! Kui ilusad päris värvid <3 Vaadake ise:

K&I-1Kõikide piltide autor on Isebell HelimetsK&I-2K&I-3K&I-4K&I-5

Pärast fotosessiooni võtsime kähku Eva Sushi ligi ja põgenesime Mäe-Kolgasse, mis oli küll selliseks kahekesi tähistamiseks ideaalne koht! Nii romantiline ja armas ja me rääkisime omavahel, et halb küll nii öelda, aga me ei saaks rohkem tänulikud olla selle eest, et meil oli võimalus enda pulmapäeva hoopis kahekesi tähistada ja teineteisele keskenduda. Suur pulmapidu tuleb septembris ikkagi, kui olukord lubab, ja millest saaks üks tüdruk veel rohkem unistada, kui sellest, et ta saab enda unistuste mehega lausa 2 korda pulmi pidada! See päev möödub niikuinii imekiirelt ja nii hea, kui on lausa kaks päeva, mida meenutada. 🙂

Aitäh, kallis abikaasa Indrek, et mind vaatamata kõigile veidrustele ikka välja kannatad, armastad mind sellisena nagu ma olen ja kuigi Sa oled mind juba nii kui nii õnnelikuks teinud, siis nüüd sai minust maailma õnnelikum naine!

Teksti kirjutas proua Noorsalu

 

3 comments
  1. Mul tuli ka pisar silma seda lugedes… Palju õnne!

  2. Mul on nii hea meel, et sellise päeva endale tegite ja sellest täit rõõmu tundsite!
    Palju-palju õnne!

    1. Aitäh ❤️❤️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga