Kuidas ma sõrmuse sõrme sain

Nii palju siis sellest, et hakkan majaremonti korralikult dokumenteerima. Samas, ega peale viimast postitust me enam palju seal teinud polegi. Maja sai korralikult ära koristatud, kõik üleliigne välja visatud ja ära põletatud, õues sai päris palju puid maha võetud, aga minu tungival nõudmisel jäi õue keskele üks puu alles, mehed väitsid kõik, et see on täiesti mõttetu ja lambine puu, aga mulle meeldis mõte idüllist, kuidas istun soojal suvepäeval seal puu all pingil ja loen raamatut (unistada ju võib, et kunagi mul on sellist aega :D). Mehed viisid sinna puu alla ühe kivi ja nimetasid selle Kristina mõttekiviks. No heakene küll 😀

Majaga jätkame kindlasti aktiivselt kevadel, kui lumi ära sulab ja sinna jälle ligi saab. Enne lume tulekut sai paigaldatud veel ka elektrikaabel majani ja aidani, mis on ikka päris suur asi. Selle protsessiga sai muidugi Elektrumiga korralikult kembeldud, millest ma tahtsin ka kunagi blogida, sest kogu see protsess oli niiii ajuvaba, aga nüüd on juba faktid meelest läind ja selle storyga kogu postitust vist kokku ei saaks.

Aga mitte sellest me ei tulnud siia rääkima täna (see what I did there?) vaid mõtlesin, et oleks päris kena kirja panna ka see lugu, kuidas ma väga-väga ootamatult endale sõrmuse sõrme sain. Selles suhtes, et ma ootasin seda, loomulikult, kogu aeg, aga see hetk oli vist enam vähem üks ainukestest, kus ma seda üldse ei oodanud.

Selleks ilusaks päevaks sai 22.12.2018. Sõitsime Võrust teise Eesti otsa minu perega jõule tähistama. Sõit oli pikk ja väsitav, nagu ikka, aga olin kohale jõudes over the moon õnnelik, et üle pika aja oli meid vanaema juures kohal nii palju. Kõik kõige tähtsamad inimesed. Õhtu kulges nagu ikka, lõbusalt ja meeleolukalt, kuni jõudis kätte tordi serveerimise aeg. Minu vaene pavlova oli pika sõiduga üsna palju räsida saanud, aga nägi õnneks ikka enam-vähem söödav välja.

Järsku, kui kõik olid elutoas, hakkas mu onutütar väga veidralt käituma, küsis mult närviliselt mis tort see siis on (kuigi teadis väga hästi :D) ja järsku oli ta diivanil mu selja taga ja pani mulle käed silmade ette. Ma ei saanud mitte midagi aru ega jõudnud midagi mõeldagi, kui juba olid mu silmad lahti ja minu tulevane abikaasa oli põlvili mu ees, sõrmusekarp käes. Ma vist küsisin midagi sellist, et “Mida sa teeeed??”, parim reaktsioon muidugi. Ja enne kui ma jõudsin oma jah-sõna öelda, oli juba igast nurgast nuuksumist kuulda. Meil on üsna emotsionaalne ja tundeline suguvõsa.

Fun facts, sel hetkel kui Ints põlvele laskus, mängis mu isa täditütre pojaga kuskil eemal maas ja mu onu läks ruttu tema juurde ja karjus “Tule ruttu siia, sa pead seda nägema, sa pead seda nägemaaa”. Mu vanaema kallas samal ajal rahuga kõigile kohvi, kuni järsku pöörati ta tähelepanu meie poole. Reaktsioon: “Aaa, oii, oi oi oiii”.

Loomulikult ütlesin ma jah, sain oma sõrmuse sõrme ja terve ülejäänud õhtu oli ikka väga suurt elevust täis. Hiljem rääkis mu mees, et ta oli nii jõhkralt närvis olnud, et vahepeal tõusis lausa palavik ja üks hetk hakkas kartma, et ma ütlen “ei”. Mida veel 😀
Mina ei saa aru, kuidas ta suutis nii rahulikuks jääda, kuidas ta suutis terve tee sinna mitte närvivapustust saada.. arvestades, et natuke maad sõitsin mina ja kuna ma siiski teen õppesõitu, siis ei liikunud just kõige kiiremini. Kujutan ette, kui jõhker tal sisimas olla oli.

Pulmad on planeeritud järgmise aasta maisse, nii et paralleelselt majajuttudega võib siit ka varsti pulmaplaneerimisjutte leida. Võib-olla. No paar tükki ikka, me kõik teame, kui järjepidev blogija ma olen. 🙂 Igaljuhul on tulemas põnevad ajad, aga sellega seoses tuleb ikka sel aastal ropult tööd teha. Nagu me juba oleme aru saanud, ei ole pulmad üldse odav lõbu, aga samas kui elus ikka ühe korra abielluda, siis teha ikka korralikult, mitte iga võimaliku asja pealt kopikaid lugeda. Muidugi nii palju kui võimalik, teeme ka ise.

Kui kellelgi on nõuandeid ja nippe pulmade planeerimise kohta, kuidas kogu selles trallis mitte hulluks minna ja pankrotti end ajada, andke teada. Samuti ootan soovitusi erinevate teenusepakkujate kohta (koht, toitlustus ja baariteenuse pakkuja on juba olemas, tõenäoliselt ka pulmaisa ja bänd, aga need ei ole veel 100% kindlad).

IMG_3408.jpgPärast jõule kihutasime ruttu Egiptusesse puhkama. See on see päike, mis seal nii kõrgel sillerdab. Sõrmusest veel nii palju, et rohkem rahul ei saaks ollagi. Mul on nii hea meel, et mees suutis mõelda praktiliselt, et ma saaksin sõrmust igapäevaselt kanda. Suure kiviga sõrmust väga kondiitrina kanda ei julgeks, muidugi iseenesest klient ei tohiks väga õnnetu olla, kui enda tordi seest vääriskivi leiab. Kahjutasu olemas juba ilma kaebamata. 🙂 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga