Pikalt ja põhjalikult – minu tee ettevõtluseni

Küsisin siin Instas paar päeva tagasi ideid, millest kirjutada, sest elukene on hetkel üsna üksluine ja midagi sellist põnevat väga ei toimu. Olin päris üllatunud, et nii paljud kirjutasid, et tahaksid veel lugeda pikemalt lugu, kuidas minust sai ettevõtja ja selle muredest ja rõõmudest. Hea küll, panen selle põhjalikumalt kirja ja üritan rohkem selle juurde mitte tagasi tulla.

Kõige esimene samm, mis ma tegin, oli aastal 2014 novembris, kui käisin läbi EAS-i ettevõtluskoolituse. Olin siis 20-aastane, töötasin veel laeval baaritöötajana ja otsisin elus oma kohta. Koolitus oli megapõhjalik, pidime koostama äriplaani – sellise, mis läheks läbi ka erinevatest toetuse taotlemise süsteemidest. Mina koostasin oma äriplaani sushi-lounge’ile, sest tol hetkel just oli mul see sushihullus ja tundus, et meie linnas võiks selline koht olla.

Aeg möödus, aga ma ei teinud midagi, et oma plaani ellu viia ja sushiga hakkas tegelema hoopis Eva, kellega ma tutvusin seal koolitusel. Tänaseks on tal asi päris suureks läinud ja mul ei saaks rohkem hea meel olla, sest tema sushi on ikka imeline! Teeme ka tihti koostööd.

Kui laevalt ära tulin, sain ühte väikesesse kohvikusse tööle kokaks. Seal hakkasin ma rohkem mõtlema oma tuleviku peale ja tuli mõte kooli minna. Ainult selles kahtlesin, kas õppida kokaks või pagar-kondiitriks. Aga kuna mind torditeema huvitas ja kokana juba niigi töötasin, siis jäigi see teine peale. Vahetasin töökohta, alustasin erialast tööd kohas, kus sain samal ajal ka praktika ära teha.

Samal ajal hakkasin tegema juba tellimuse peale torte. See oli siis 2016 lõpp. Kohati oli veel tunne, et pole õrna aimugi, mida ma teen, aga iga tellimuse käigus ma õppisin midagi uut (ja kohati õpin siiani). Eva utsitas mind muudkui tagant, et hakkaksin ka vaikselt ikka ettevõtlusega tegelema ja kui mu Koogitoal oli juba kliente iganädalaselt (see juhtus väga kiiresti) siis registreerisin ära ka firma, et kõik korrektne oleks. Selle tegin ära 2017. aasta märtsis. Tegime ka ühe toa kodust mulle ümber koogitoaks, kus sain rahulikult ilma kassideta toimetada. Ja kuna postitus pidi detailne olema, siis selle juurde käis veel majandustegevusteate esitamine majandustegevuse registrisse, kategooriaks “eraelamus toidu valmistamine”.

Nüüd jõuame siis kohvikuni. Vahepeal oli minu elukaaslane ka laevalt ära tulnud, istus kodus ja mõtles, mis eluga peale hakata, kuni ma leidsin töökuulutuse, kus Pühajõe Pruulikoda otsis endale meistri õpilast. Tundsin, et mees võiks kandideerida, sest käsitööõlu on alati tema teema olnud, aga pruulikoja omanik arvas, et tema CV on veits liiga kõva ja pakkus talle hoopis kohvikuruume. Nad olid varasemalt seal juba aastakese vaikselt toimetanud, aga see oli rohkem enda seltskonnale suunatud. Käisime siis vaatasime koos ruumid üle ja olime mõlemad müüdud. Kohvikupidamiseks vajalikest asjadest olid seal olemas 4 lauda ja toolid, baarilett, väga vana kassaaparaat, vanem külmvitriin (mis tegelikult suurt külma ei pidanud :D) ja väike ülikodune 1 käpaga kohvimasin.

Ega siis midagi. Hakkasime tööle. Panime riiulid seina, kardinad akende ette, kohendasime siit-sealt värvi, uurisime, kust kauba tellida saaks, sebisime külmkapid ja nii edasi. Tegemist oli tohutult, aga samas me olime suhteliselt kaks kätt taskus ja polnud õrna aimu ka, kuidas see kohvikupidamine üldse käib. Algkapital meil puudus täielikult, aga õnneks ei olnud need esmased kulutused ka väga suured, sest tahtsime üldmulje jätta sellise, nagu see originaalis oli.

Aprillis tulin töölt ära ja mais pühendasime kogu aja sellele, et kohvik mai lõpus avada ja saime selle tehtud! Avamispeole tuli väga-väga palju inimesi ja seal meil ju kohapeal kööki tol hetkel polnud. Küpsetasin kõik koogid kodus ja vedasime sinna. Ja nii terve esimese aasta – küpsetasin öösel kodus koogid, pirukad, pizza, salatid, mis iganes letti planeeritud oli, ja päeval olin veel enamasti seal kohapeal. Ega meie lähedased-sõbrad-tuttavad ka alguses väga vaimustuses meie tegemistest polnud. Arvati, et oleme hulluks läinud. Et meil ei hakka sellises kohas kliente käima. Mõttetu üritus, kujutame endale asju ette.

See oli päris kurnav, kui aus olla. Tulla töölt koju ja siis hakata veel öösel küpsetama, aga tahtejõud oli ikka nii kõva. Ja kuna ma olen algusest peale teinud kookidest alati pilte ja neid üles pannud ja pööranud üldse palju tähelepanu sotsiaalmeediaturundusele, siis info levis ikka päris kiirelt ja kliente ikka käis. Minu mäletamist mööda me ei ole raha eest reklaami mitte kunagi mitte kuskil teinud. Mitmed ajalehed on kirjutanud artikleid, aga seda täiesti omal tahtmisel. Maahommik käis ka sel aastal külas, samuti leidsid meid ise üles.

Eelmise aasta mais, kohviku esimeseks sünnipäevaks, saime valmis köögi, mis tegi minu elu nii-nii palju lihtsamaks aga lisas samas kohe nii palju koormust otsa, sest see tähendas ju seda, et meie juurest sai ka sooja sööki. Ilmselge oli see, et üksi ma ei oleks seda kõike jaksanud ja võtsime endale esimese töötaja, koka. Köögi sisustasime ka algul tavaliste koduste asjadega – nõudepesumasina saime osta.eest vist 15 euriga ja sellega pesime nõusid üle aasta, alles eelmisel nädalal saime endale uue ja korraliku. Pliidi/ahju saime ka kasutatuna 40 euriga. Külmkapp oli äkki 60, fritüür ka kuhugi sinnakanti. Kõik sai käesolevatest vahenditest kokku klopsitud, aga lõpptulemus oli nunnu! Värvisin seinad roosaks ja kujundasin enda maitsele vastavalt.

Meil oli pikalt põhiprobleem see, et voolu oli vähe ja mida rohkem seadmeid soetasime, seda tihemini hakkas korke välja lööma. Ja seda juhtus ikka väga tihti, et lõi kogu kohviku pimedaks, kui kliendid kõik sees olid. Väga piinlik lugu küll, aga ajapikku õppisime seda veidikenegi vältima, sest saime aru, milliseid seadmeid korraga kasutada ei tohi, aga see jällegi pani toitude väljastamise kiirusele piirangud peale. Põhiline oli see, et ahi ja pliit ei saanud samalajal sees olla ja ma ei teanud kunagi, millal kooki saan hakata küpsetama, sest klientide tulekut on raske ette ennustada :D.

Kui vooluprobleem korda sai, siis ostsime kohe mulle suure ahju. Päris ahju, mis päris toitlustuskohtade köökides on. See on lihtsalt dream come true, mu elu on niii-nii palju lihtsam! Ma saan korraga küpsetada mitu biskviiti, samal ajal panna ahju mitu-mitu plaaditäit saiakesi või kukleid.. no mida saab veel üks pagarihing tahta?
Ja teine probleem, mis siis lõpuks eelmisel nädalal kõrvaldatud sai, on nõudepesumasin. Kui enne võitlesime köögis kuhjuvate nõudega, siis nüüd otsime ise majapealt musti nõusid taga, et aga masina jälle pessu saaks panna. See peseb ainult 2 minutit võrreldes eelmise masina 30-ga.

Üks probleem, mis veel hiljuti kõrvaldatud sai, on autoprobleem. Me ostsime ettevõttele bussi, millega saab mõnusalt väliüritusteks kõiki asju korraga kohale vedada. Kuna mees mul pakub ka üritustele rändbaariteenust ja kõigele lisaks teeme ka aeg-ajalt cateringi ja välitoitlustust, siis oli seda ikka väga-väga vaja. Ja väga-väga kaua läks aega, et pankasid veenda meile liisingut anda, sest nad ei tahtnud eriti uskuda, et meil seda vaja on. No nii noor ettevõte ja.. ma ei kujuta ette, kuidas siis noored ettevõtted arenema peaksid üldse, et oma käivet suurendada?

Nüüd on veel jäänud veel üks suur probleem – ruumipuudus, aga maja kahjuks suuremaks ei venita.. Täna hakkame ladusid korda tegema ja ümber organiseerima, sest planeerime galeriid veidi suuremaks teha ja klientidele veel ühe istumisala tekitada. Pidime sellega küll juba ammu tegelema, aga lihtsalt ei ole üldse aega olnud.

Eks meie ruumid üleüldiselt vajavad ka renoveerimist ja üles vuntsimist  ja pidevalt võib siin-seal näha mingit väikest kola, aga me tegeleme sellega pidevalt ja kui vaadata ja võrrelda praegust olukorda 2 aasta taguse ajaga, siis ma ei saaks rohkem uhke olla! 2 aastat tagasi ei olnud ma isegi kindel, et nii kaua vastu peame.. 🙂

Loodan, et kõik huvilised said siit postitusest oma küsimustele vastused. Kui midagi veel huvitab, küsige julgelt. Võib-olla on selliseid asju, mis mu enda jaoks nii iseenesestmõistetavad juba tunduvad, et ei oskagi ära mainida. Igaljuhul julgustan kõiki enda unistusi püüdma. Asi, mida ma alati endale sisestanud olen, on see, et kui ei proovi, siis ei saagi teada. Ja mitte midagi hullu ei saa ka juhtuda peale selle, et kaotad veidi raha, kui asi välja ei tule, aga see on ju lõppudelõpuks ainult raha! Palgatööle tagasi minna on ALATI võimalik. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga