Kuidas me pisikese nugise elu päästsime

Minu Instagrami jälgijad (ja sõbrannad, kes on ilmselt juba surmani sellest jutust tüdinud) on selle looga juba kursis, aga juhuks, kui kellelgi just sellel hetkel sotsiaalmeedia break oli, siis panen selle ikka siia ka kirja.

Nimelt pühapäeval juhtus midagi väga liigutavat. Ints helistas mulle, et tead, sääne lugu et ma siin leidsin ühe kutsika.. nuttis teine keset teed. Mina kujutasin kohe ette, et oiii, vaene kutsu, võta kaasa, päästame ära. Ta vastas, et ei saa midagi teha, suunas ta küll tee pealt kõrvale, aga metsaelu on selline ja looduse vastu ei saa. Mõtlesin et eii nooo, mis mõttes metsaelu, koer ei kuulu päris selle alla.. Selle peale sain vastuseks, et ma ütlesin kutsikas, mitte koer 😀 Oh mind harimatut..

Ühesõnaga tegemist oli hoopis pisikese nugisega. Kui Ints töö juurde tagasi jõudis, siis hakkas südametunnistus ikka nii piinama ja helistas igaks juhuks Eesti Metsloomaühingusse, et nõu küsida, kuidas sellises olukorras käituda. Mulle jäi just hiljuti silma palve Loomapäästegrupi poolt, et kindlasti ei tohiks metsloomi puudutada, kui kellegi eksinuna leiad, sest see võib neile surmaotsuseks olla – inimese lõhn jääb külge ja ema hülgab nad hoopis, sellepärast tahtsimegi hästi ettevaatlikud olla. Need palusid endale pildid saata ja neid nähes ütlesid kohe, et äkki saaksite ta üles leida ja kinni püüda, me saadame kohe vabatahtlikud järele, sest ta nii pisike, et ei saa ilma emata veel kohe kindlasti hakkama.

Meie jaoks polnud küsimustki, läksime tagasi sinna, kus Ints mäletas loomakest olevat ja hakkasime metsas ragistama. Kõndisime päris kaugele, vahepeal kuulatasime, et äkki kuuleme ta nuttu veel, aga ei midagi. Mina ei uskunud elusees üldse, et ta üles leiame, kuid järsku kuulsime siiski tuttavat nuttu. Meie kuulmistaju on natuke erinev, nii et panime erinevates suundades, enda arvates siis hääle suunas, minema ja mina jõudsin juba peaaegu teeni tagasi, aga igaks juhuks otsustasin uuesti otsa ringi keerata ja jälle metsapoole minna. Ja seal ta oligi, istus kännu otsas ja vaatas mulle nuttes otsa, justkui olekski meid oodanud. Hõikasin kohe Intsu kohale, kes nahkkinnastega pisikese kinni püüdis ja panime ta kasti ära.

Helistasime siis õnnelikult metsloomaühingusse tagasi ja vabatahtlikud hakkasid ka kohe meie poole sõitma. Pisike nugisepoeg oli seni meie juures kohvikus. Ei teagi, mitmes pet rescue see meie kohvikukesel juba oli.. 🙂

Igaljuhul olen meeletult tänulik nendele inimestele, kes silmagi pilgutamata olid nõus Elvast kohale sõitma selle väikse hinge pärast. Mõni võib kindlasti mõelda, et täiesti ogarad peast, mingi metslooma pärast niimoodi vaeva näha, aga minu südame täitis see olukord küll soojusega. Vabatahtlikest oli ka kohe näha siirast armastust selle vastu, mis nad teevad. Hindasid meie väikse vaprakese umbes kahenädalaseks ja lubasid ta enda poolt üles kasvatada ja siis metsa tagasi lasta. Wikipedia ütleb, et nugis toitub emapiimast kuni teise elukuuni, nii et üksinda ei oleks tal tõesti lootust olnud. <3

 

IMG_1192See pisike loomake jääb mulle ilmselt igaveseks meelde, samamoodi nagu üks pääsukesepoeg, kelle jõuetuna kunagi rõdult leidsin ja kodus kasti sees pehmete kassikrõbinatega üles turgutasin

IMG_1210Vaadake seda hõredat beebikarva, nii nunnnnuuuuIMG_1206Beebinugis meil kohvikus, panime talle kausiga vett ka, aga ta oli ikka liiga arake, et sealt juua.. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga