Minu poisikestest saavad mehed! :( / Väga kurb uudis

Ma olen täna natuke õnnetu ja seda ilmselt põhjusel, mida mõistavad ainult minusarnased üliemotsionaalsed naised. Nimelt mul siin üks kass (väike vihje, mitte must) on viimasel ajal sellist nalja mulle korraldanud, et karju appi. Sirtsutab, lõugab ja ilmselgelt piinleb ise selle käes samapalju kui mina. Ja vaikselt hakkab juba must ka ära keerama, nii et mul ei olnud muud valikut kui neile homseks üks pisikene opikene kinni panna.
Tahaks küll natukene veel oodata sellega, võiksid iseenesest veel natukene kasvada, aga no enam ei kannata, piir on käes. Ja nüüd ma siis olen siin selline õnnetusehunnik, sest ma ei saa aru, kuidas nad enam sellised piiisi-pisid kiisupojad ei ole. Kuidas see võimalik on, et juba mehed?

EDIT: Meie saime opil käidud aga sellega koos tuli kahjuks üks väga kurb uudis. Meie Lassel on suus kasvaja, mida kahjuks ravida ei saa. Õhkõrn lootus on, aga praeguste prognooside järgi ta peabki jääma antibiootikumisüste saama ja keegi ei ütle millal need oma mõju kaotavad, ta enam süüa ei saa ja tuleb hüvasti jätta. See lihtsalt murrab mu südame, kui ma sellele mõtlen, sest tema on ju see nö. minu kass. Mis sest, et meeletu pätt, aga minu väike Lasseke! 🙁

5 comments
  1. Meie Pätu käis ka täna samal opil, ehkki on juba kuldses keskeas. Lihtsalt see tema järelt koristamine ei ole kohe üldse meeldiv tegevus. Loodan, et teil on ikka veel palju ühiseid hetki ees Lassega. 🙂

    1. Uii. Kuidas Pätu taastub ja kuidas teda haava lakkumisest takistad? Mu omad on täiesti võimatud, nii kui pea korra ära pööran, jälle lakuvad.
      Loodan ise ka sama. Püüan endast kõik anda, et see aeg talle imeline oleks <3 (Murrile ka loomulikult)

      1. Ega ta lakugi ennast, õnneks. Oli tunnikese üleval, sõi veidi ja nüüd magab.. 🙂

  2. Stay strong. Mu kiisupall läks aastaid tagasi oma teed ja ma ei ole küll valmis jätkuvalt uut võtma.
    + ma näen, et sul saavad mõned parooliga poste ka lugeda, kui võib, jaga mulle ka parooli.

    1. Eks see valus on, aga Lasseke ei ole veel kuhugi kadunud ja mängib mul väga elurõõmsalt. Ja mina (võib-olla naiivselt) loodan ja arvan endiselt, et vale diagnoos. Ma vist eitusfaasis, aga see mõte murrab mu südame, et ma temaga peaks hüvasti jätma.
      Ma saadan sulle parooli fb-sse. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga