Hakkame aga aastat kokku tõmbama

Procrastination on elu ikka! 😀 Ma avasin arvuti, et hoopis muid asju teha, aga siis tuli meelde, et blogi võiks ikka aeg-ajalt varjusurmast äratada. Olen juba sellega leppinud, et eeskujulikku blogijat minust ei saa – st. et tihemini kui kord kuus ma siia ei jõua ja ega vist ei oleks nii paljust kirjutada ka. Enda arvates elan nimelt jube igavat elu.. Kuigi samas, kui keegi oleks aasta tagasi mulle öelnud, kus ma praegu, 2017. detsembri lõpus oma eluga olen, oleks ma ta ikka väga-väga kõva häälega välja naernud.

Aasta tagasi oli mulle selge, et kuigi olin töötanud tolleaegses töökohas vaid mingi 2-3 kuud, siis oma tulevikku ma seal ikka ei näe, kuna ma ei hakka kunagi aru saama nendest, kes suudavad päevast-päeva täpselt sama asja teha. Minu arvates kondiitritöö on oma olemuselt selline, et rutiini ei tohiks olla, areneda ja õppida on ju niiii palju, miks peaks lihtsalt seisma jääma..

Ma ei mäleta kindlalt, mis kuus see oli, äkki märtsis, kui saime kaasaga ootamatult pakkumise hakata kohvikut pidama. Ja see pakkumine tuli ikka väga vahetult pärast seda, kui olin oma ettevõtte ära registreerinud. Ehk siis märtsiks oli mul juba tegelikult nii palju tellimustöid, et oli mõtekas ära registreerida ettevõte. Crazy, I know 😀

Nii kui olime kohviku ruumid oma silmaga ära näinud, teadsime et see on see asi, millest me oleme unistanud ja võtsime väljakutse vastu. Sellele järgnes palju-palju töötunde, sest kohvikut meenutasid nendest ruumidest vaid olemasolev lett, lauad ja toolid. Ei saa kindlasti öelda, et praegu ka kõik valmis oleks, vaid teha on ikka väga palju veel, aga enne suve sai ikka kõvasti juba ära tehtud.

Mais tegin viimase julge sammu ja tulin töölt ära – viimane päev oli vaid paar päeva enne kohviku suurt avamispidu. Oi kus läks kiireks, me ei teadnud tegelikult ju absoluutselt, mida sellest oodata ja kokatud sai ikka meeletult!  Seda siis põhjusel, et kohvikus ei ole kööki ja kõik, mis me pakume, on vaja kodus (vet. ametis registreeritud koduköögis loomulikult) valmis teha – ehk siis koogid, tordid, igasugu muu magus, aga samuti siis soolased asjad – quiched, pizza, võileivad, pirukad, saiakesed, sushi.. ja kohapeal on siis võimalus teha suppi ja burksi.

Avamispidu läks loomulikult megahästi. Ei oleks iialgi oodanud, et kohale tuleb nii palju rahvast ja tihedat sagimist on terve päev täis. Ja üsnagi sellise tähe all juuni ja juuli (eriti juuli muidugi) möödusidki. Sõna oli nii laiali läinud ja kõik tahtsid tulla uudistama seda kohvikut, mis asub in the middle of nowhere, lambises külakeses keset metsi. Muidugi tulid kasuks ka mõned ajaleheartiklid ja kajastus AK-s 🙂

kohvik8
Meenutus avamispeost

Juunis, jaanipäeval, sai tehtud ka esimene toitlustus väljaspool kohvikut, mis oli kahele sellel alal täiesti võõrale inimesele ikka paras väljakutse, aga mõningate viperustega saime sellega ka hakkama.

Juuli alguses sai tehtud esimene pulm! 70 mini-pavlovat sõbranna pulma koostöös ühe teise kondiitrist sõbrannaga -2 algajat nagu me olime, aga kõik läks jälle üle ootuste hästi 🙂 Kokku tegin suve jooksul siis 3 pulma”torti” ja ühte pulma veel magusalaua.

Augustis toimus meie esimene enda korraldatud üritus, mis läks ikka korralikult aia taha kahjuks. Vot ei teagi, milles asi, aga rahvast ei tulnud üldse. Õnneks need, kes kohal olid, nautisid pidu väga, kuid endale oli ikka korralik pauk, juba rahaline kaotus oli suur, kuid päris kurb oli ikka olla ka.

Õnneks ei pidanud ma kaua norutama, sest järgmisel päeval tulid armsad Pääsud mulle kohvikusse külla <3.

Septembris jätkasime kohvikus möllamist, sest rahvast endiselt jätkus ja oli, mille nimel tööd teha, sest juba kuu lõpus võtsime aja maha ja reisisime Itaaliasse! Itaalia reisi postitused on mul muidugi pooleli, aga luban, et lõpetan nad ära, sest kogemus oli niii tore ja Itaalia on mul ikka südames. 🙂 Lisaks ei suuda ära tänada saatust, et me rendiautot ei saanud ja ühistranspordiga liigelda saime. See oli tegelikult fakt, mis muutis kogu tripi eriti meeldejäävaks..

img_8944
Meenutus Riminis ujumaskäigust.. mis hiljem selgus, et oli tõenäoliselt mu nahalööbe põhjuseks. Tuttav itaallane nimelt ei suutnud uskuda et me nii lollid olime ja seal ujumas käisime, see pidi mega saastatud olema.. upss 😀 

Itaaliast tulles läks elu kiireks, sest lisaks kohvikuga majandamisele ja iga nädal sinna küpsetamisele, tuli hakata harjutama Belgia kutsevõistluseks. Ja samal ajal võtsin vastu veel nii palju torditellimusi, kui suutsin, sest raha ei kasva teatavasti puu otsas.. 😀 Ausalt öeldes need nädalad võtsid mind nii läbi, et taastusin sellest veel kuni eelmise nädalani, kuni LÕPUKS sain aja maha võtta ja jõule pidada.

Ja jõuamegi tänasesse päeva. Jõuludel ma pikemalt ei peatu, kuid olen õnnelik et sain selle aja oma perega koos veeta ja mis peamine – puhata!! Olen jälle täis energiat ja motivatsiooni uut aastat alustada. Isegi suurpuhastus on juba kodus peaaegu tehtud – viimastel päevadel oleme kapid ikka korralikult ette võtnud.

Kokkuvõtteks võin öelda, et see aasta on olnud siiani ikka kõige produktiivsem ja töökam mu elus, aga usun, et see on alles algus. Võib öelda, et mul on väga vedanud ja teatud asjad on kindlasti toetanud, et ei kukuks kolinal pilvede pealt alla, aga selle vedamisega on ka nii, et.. see ei kesta igavesti ja sellele lootma jääda ka ei tasu.

1 comment
  1. No nii tubli lihtsalt! Elan sulle sajaga kaasa! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga