Anonüümikud, miks te olete nii vastikud ja õelad?

Lugesin siin Merlini eilset postitust (link), kus räägib motivatsioonipuudusest, halvast tujust ja masendusest. Postitust oli väga kurb lugeda, sest olen isegi selliste mõtete küüsis piinelnud ja aeg-ajalt tuleb seda kahjuks siiani ette. Sest kas teate, mitte keegi pole täiuslik ja a-la-ti tuleb mingeid takistusi tee peal ette!
Kaalulangetus ei ole lihtne, eriti veel, kui ei ole mitte kunagi spordiga just väga sina peal olnud. Jällegi minu näide – ma ei käinud isegi koolis kehalise tundides, sest nii väga vihkasin enda liigutamist. Nüüd käin trennis natuke rõõmsama tundega, aga tagasilööke tuleb ikka ja päris palju. Selliseid hetki, kus lihtsalt ei suuda end püsti ajada ja trenni minna. Või selliseid momente, kus šokolaaditükk iseenesest suhu jalutab ja märkamatult saab ühest tükist terve tahvel. Ma ei ütle, et see pikemas perspektiivis kasulik on, aga see on täiesti normaalne, et kõik aeg-ajalt libastuvad.
Ja siis tulevad mingisugused kuradi anonüümikud, kes kirjutavad eriti parastavaid kommentaare. Kes teavad teiste elust absoluutselt kõike ja arvavad, et on jube tore oma sapipritsimisega teiste niigi rasket teekonda veel raskemaks teha. Võiks ju arvata, et inimene, kes on juba teinud selle valiku, et on avalik blogija ja oma elu niimoodi internetis kõigile kajastab, on tugev ja vastupidav inimene, aga ei pruugi see üldse nii olla. Ja isegi kui tundub, et on, siis selle fassaadi taga võib siiski peituda vaimselt üks väga katkine inimene.
Ja tegelikult ei käi see üldse ainult anonüümsete kommenteerijate kohta, vaid ka teiste inimeste, kellele meeldib muudkui teisi kritiseerida selle põhjal, millist elu nad elavad ja milliseid valikuid teevad. Saage üle, me ei ole kõik ühesugused, ei oma samasugust enesedistsipliini, huvisid ega eesmärkide saavutamise kiirust. Tähtis on, et me oleme siiski teel ega anna alla, onju?
Peace, I’m out.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga