Nagu… päriselt või?

Peale seda, kui oma kiisumiisud koju tõime, on minu loomaarmastus kasvanud umbes 5345798-kordseks. Ma ei imesta, kui varsti suurest armastusest lihasöömise maha jätan, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Olen facebookis ühes loomade ostu-müügi-äraandmise grupis ja seal ikka tõestatakse aeg-ajalt, kui väärakad inimesed ikka olla võivad! Enne, kui oma Murri-Lasse olime välja valinud, oli

Mu keha tahab mulle vist midagi öelda..

Umm.. ma ei teagi, kust alustada nüüd. Kardan, et olen oma kehale natukene liiga teinud, kuna olen viimasel ajal päris palju trennis käinud. Pühapäeval ärkasin vara, et hakata Tallinnasse (ja hiljem Turbasse) sõitma, põikasin vahepeal Kristiine klubist läbi. No nii uudishimust, et pole seal veel käinudki. Panin hea feili muidugi maha, kuna kõik teised klubid

Hirmud

Täna tahan ma kirjutada hirmudest. Miks just hirmudest? Selle pärast, et ma VIST jõudsin jälile, millest mul see stress tingitud on. Aga ma alustan algusest, nendest hirmudest, mis mul lapsest saati kõige tugevamad on, mida ma nende leevendamiseks teinud olen ja kuidas ma nendega toime olen tulnud. Minu lapsepõlvetuttavad kindlasti teavad, et minu suurimaks hirmuks

Kurjast vaimust vaevatud

Mina ei tea, mis asi see selline on, mis viimasel ajal nii meeletult energiat minult sööb. Okei, üks asi on kindlasti töö, sest viimased kuud olen ma ikka ropult täiega tööd vihtunud teha, aga midagi peab ju veel olema. Kuidas muidu normaalsed täiskasvanud inimesed muud ka teha jaksavad? Viimasel ajal käib asi mul nii: Kui

Juuksed

APPI, mul on suuuur mure! Mulle tundub, et mu juuksed lihtsalt on lõpetanud mu kehaga koostöö tegemise. Nad on olnud alati sellised tüütud, et juurte juurest peadligi ja rasused ja altpoolt elutud nagu peotäis heina ja juuksekarvu on mul ka vist nii kaua kui ma mäletan massiliselt välja langenud (okei, tegelikult ilmselt sellest ajast kui