Kaua tehtud kaunikesed ehk kuidas ma endale LÕPUKS juhiload sain..

3 AASTAT. Ma ei tea, kas on üldse inimesi, kellel on see protsess kauem aega võtnud? Kui on, andke märku..

Ma olen sellest varem ka juba siin kirjutanud, aga kes lugenud ei ole, siis jah, minu tee juhilubadeni on ikka väga konarlik olnud. Alustasin 2016 septembris (sest oli oht, et Võrust kaob sõidueksami tegemise võimalus ära). Olin väga motiveeritud, mõtlesin et teen kõik kohe järjest ära ja sõidutundidega jõudsingi umbes poole peale, aga siis juhtus meil “väike avarii”, kokkupõrge kitsega. Õnneks ei olnud mina roolis, aga paraja bloki autojuhtimise ette pani see küll.

Selleks hetkeks ma ei olnud tegelikult juba mõnda aega sõidutundides ka käinud, sest ma ei tea.. elu tuli vahele ja sõiduõpetajaga ka eriti nagu ei klappinud. Ta kippus ikka ägestuma ja häält tõstma, aga samas väntas neid enda pedaale nii usinalt kaasa, et üks hetk avastasin, et ma ei saa ise üldse nende sidurite ja piduritega hakkama, sest mulle oli nii jala sisse juba kulunud see, et need ise sujuvalt liiguvad ja nii ma lasin siis enda autol ka kõik pedaalid järsult lahti, nii et põhimõtteliselt pidin üks hetk uuesti algusest peale õppima hakkama. Ta ei lasknud mul ka eriti iseseisvalt liikluses mõelda ja ütles kõik täpselt koguaeg ette, mis hetkel ma käiku vahetan ja nii edasi.

Ja siis läkski nii, et ma aastakese üldse enam ise ei sõitnud ja ei tahtnud autokoolist ka midagi teada. Samas peas tiksus kogu aeg, et see asi tuleb ära teha ja see muudaks mu elu ju nii-nii palju lihtsamaks. Lõpuks siis võtsin asja niipalju käsile, et lasin mehel juhendajatunnistuse jälle ära teha ja hakkasin oma autoga vaikselt harjutama ja õppima. Kui enam-vähem meelde oli juba tulnud, kuidas see sõitmine käib, siis võtsin end kokku ja seadsin sammud autokooli poole..

Mul vedas, sest minu sõiduõpetaja seal enam ei töötanudki ja nii kui nii olin sunnitud õpetajat vahetama, aga ma siis küsisin seal veel ekstra üle, et pangu mulle uueks õpetajaks kõige leebem ja rahulikum ja mul vedas, saingi endale meeletult hea uue sõiduõpetaja, kes oskas selle pinge ja närvi maha võtta ja süstis minusse ka enesekindlust, et ma saan hakkama.

Tegin siis oma kohustuslikud sõidutunnid ära, autokooli teooriaeksami ka, ja autokooli sõidueksam oli üldse surprise. Alles pärast sõitu sain teada, et eksam tehtud :D. Enda arvates läksin tavalisse sõidutundi..
Siis oli aeg ARKi teooria käes, mis sai ka kohe esimese korraga ilusti tehtud ja sellele järgnes üks pikk ootamine.. Esimest sõidueksamit ootasin vist mingi kuu-poolteist, aga selle kukkusin mõnusalt läbi.

Ma olin ikka korralikult ahastuses, sest järgmist vaba aega tuli 2 kuud oodata ja järjekorrad läksid aina pikemaks. Õnneks meil oli vahepeal ARKi asja ja siis ma nii muuseas küsisin, kas oleks mõnda paremat sõidueksami aega pakkuda ja oligi, sain enda eksami lausa 2 nädalat ettepoole nihutatud.

Siis algas närveerimine.. mul ei ole ju endasse ÜLDSE usku, mis igasugu eksameid ja hindamisi puudutab ja ma nii kartsin, et kui ma esimesel korral juba kohe eksami alguses läbi kukkusin, ega ma siis selgi korral väga kaugele ei jõua. Sain veel eelmisel päeval sõiduõpetajalt teada, et järgmised vabad ajad on juba alles oktoobris. See ka just eriti julgemaks ei teinud.

Aga no ma ei tea. Tehtud sain. Paar pisiviga oli, 2 korda suretasin välja, paaril korral oli vist suunatuli poole pöörde pealt ära kustunud ja ma ei pannud uuesti (seda ma ise ei mäleta, aga eksamineerija pärast ütles) ja ühe korra ei pannud 30 märki tähele, aga õnneks ma sõitsin mingi 35ga ja see oli nii sõidu alguses, et eksamineerija vist luges selle natuke närvi arvele. Kohustuslikud ülesanded sain kõik tehtud, parkimisel sõitsin esimese korraga vastu äärekivi aga teisel korral õnnestus ilusti. Õnneks on iga harjutust võimalik 2 korda teha. Sõidu lõpus eksamineerija ütleski, et ma oskan ilusti sõita, aga eksamil olingi mina ise enda peamine vaenlane. Ma vahepeal kurtsin isegi talle, et ma olen niiiii närvis. Üritasin vahepeal mingit täiesti lambist juttu ajada, et pinget natuke maha võtta. “Väikese hirmunud tüdruku” strateegia toimis vist. 😀

Kui eksami lõpus ta oli kõik asjad läbi arutanud ja lõpuks ütles, et eksam sooritatud, siis mul hakkasid küll pisarad täiega voolama. Tänasin teda täiega ja nüüd olengi juba nädal aega ringi rallinud. Täiega hea ikka, elu on kohe niii palju mugavam. Ma pole vist elus enne nii uhke enda üle olnud!

View this post on Instagram

Doneeeee!!!! 3 aastat kestnud teekond sai lõpuks läbi 👌

A post shared by Kristina (@kittiesandcakes) on

Rääkige kaasa, kuidas Teil ARKi sõidueksamid läinud on? Mitmenda korraga tehtud saite ja kui, siis millised lollid vead sisse tulid? Nii põnev 🙂 

7 comments
  1. Motiveerisid mind praegu täiega. Ise kulgen ka siin tasapisi autokoolis, on tehtud teooria osa ja 5 kohustuslikku sõidutundi veel ees, seda kõike olen teinud tänaseks 8 kuud. Aga mul pole sõit absoluutselt selge ja see lubade kätte saamine tundub mägede taga olevat. Sõiduõpetaja on ka selline, mnjaah, hullult närvi ei lähe, ei sõima ka, aga sellise tunde tekitab küll, et millegagi hakkama ei saa. Kiitust ei tasu küll loota ja samamoodi seletab kõik ette, nii, et ise mõelda ei jõuagi. Ah ja muidugi liiga aeglane olen ka.

    1. Mul on hea meel, et motiveerisin! Ma tean üliihästi seda tunnet, et millegagi hakkama ei saa, aga usu mind, kui kasvõi läbi pisarate ära teed selle asja, siis elukvaliteet muutub ikka palju paremaks. Nii palju vabadust on kohe juures. Mul on nädal aega load olnud ja ma juba ei kujutaks elu teisiti ettegi. Kas sul keegi juhendajatunnistuse saaks teha? Kui väljaspool autokooli ka harjutada saad, siis läheb see sõidu õppimine palju kiiremini kohe. Igaljuhul edu ja jõudu sulle!

      1. Ma isiklikult arvan, et kui asi pisarateni jõuab, siis on midagi valesti juba. 😁
        Aga emal on juhendajatunnistus olemas, lihtsalt aega jääb väheks, et harjutada, lisaks autol midagi viga koguaeg jne.

        1. Mu arust see naiste värk, et mingil hetkel asi ikka pisarateni jõuab 😀 vähemalt ma enda teada küll ei tea kedagi sõbrannadest, kes otseselt või kaudselt autokooli pärast nutnud poleks..

  2. Palju õnne!

    Kõige parem praktika on see, kui Eesti teedel iseseisvalt ringi vurad. Ei ole ühtegi eksamineerijat, mitte ühtegi õpetajat. Kui teed liikluses vea, siis loodetavasti õpid sellest ja üritad tulevikus sama(laadset) viga vältida või teed seda teisiti.

    1. Jaa, ma arvan ise sama, et ma olen praegu nädala aja iseseisva sõiduga õppinud rohkem, kui mitme kuuga sõidutundides/juhendajaga sõites. Panen juba järjest rohkem liiklust tähele ja oskan olukordades käituda ja isegi parkimine tuleb juba enamjaolt välja 😀 Aga aitäh!

  3. Tsau! Õnnitlused juhiloa puhul! 🙂
    Mul omal võttis ka ikka üsna pikalt aega, et ära teha. Samuti sõiduõpetajaga ei klappinud üldse ja ta ei lasknud mind eksamile, lasi koguaeg tunde juurde osta ja lõpuks mul oligi tunne, et minust küll autojuhti ei saa ja las ta jääb siis. Mingid aastad hiljem sain läbi juhuste uue sõiduõpetaja, temaga tegin mõned sõidud ainult (Tallinnas veel kusjuures kuigi varemalt sõitsin Haapsalus ainult) ja ta juba ütles, et kaua ma raiskan oma raha ja tema aega ja kobigu ma juba eksamile. Teooria sain kohe tehtud, praktika platsil alles kolmanda korraga ja linnasõidu esimese korraga. Esimesed kaks korda läksin ema autoga eksamile ja siis üks õpetaja ütles, et pidid era-autoga rohkem norima. Võtsin tema numbri ja kolmandal korral läksin tema autoga eksamile. Samuti võtsin enne linnasõidu osa temalt ühe sõidutunni Haapsalus, et ta näitaks vahepeal muutunud kohti ja eksamineerijate lemmikuid kohti. Eksami tegin Haapsalus, kuna tuttavam linn ja järtsud olid ka lühemad. Nüüd on mul juhiluba juba üle 10 aasta olnud ja ega ilma selleta küll elu enam ette ei kujutaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga